02/07/2026
Kui palju mälestusi võib endaga kaasa tuua üks lihtne taldrikutäis.
Varajane kartul. Minu jaoks "seakartul". No küll ma sain selle sõna eest Kullamaa vanatädi Nellilt ja vanaema Astalt sugeda. "Sellist niru kartulit ei anta inimesele, lausa häbi!" ütlesid nad.
Ega Asta neid mulle andnudki. Mina korjasin neid salaja põllult. Just neid kõige pisemaid. Minu meelest olid ja on need kõige paremad.
Ja siis munakaste. Kui parasjagu pekki oli, siis muidugi kõrnetega. Kõrvale värske hapukurk. Ning üks korralik käär rukkileiba paksu võiga.
Ja ongi kõik.
Ühe hetkega olen ma jälle Murastes. Vanaema imepisikeses, kola täis köögis, kus möödusid minu maailma kõige õnnelikumad suved. Ma isegi tunnen seda lõhna. Kuulen vanaema askeldamist. Kõik on korraga jälle olemas.
Eriti uhke päev oli siis, kui lavka külla tuli ja tõi värsket saia. Aga maasikamoosiga saia ei söödud niisama. See avati ikka siis, kui minu kallis onu külla tuli.
Pehme sai. Maasikamoos. Kruus külma piima.
Ja ometi tuleb nende maitsetega tagasi terve lapsepõlv.
Vahel mõtlen, kui õnnelik laps ma tegelikult olin. Hoitud. Armastatud. Mitte rikkuse pärast, vaid sellepärast, et ümberringi olid inimesed, kes tegid tavalistest päevadest kõige suuremad mälestused.
Täna ei ole enam kõiki neid inimesi. Pole mõnda neist paikadestki.
Aga nad elavad ikka.
Minu sees. Minu mälestustes. Minu tegemistes.
Ja vahel piisab ühest taldrikust varajast kartulit ja munakastet, et kogu lapsepõlv korraks jälle koju tuleks.
PS: mu viiene sõi kogu kausi tühjaks ja sõnas juurde, et kui veel k**a saaks oleks täiuslik päev.