06/03/2026
Mäletan elavalt seda tunnet vanaema juures, kui umbes nii suve lõpust hakkas maja pööningule kogunema erinevaid kimbukesi taimedest või põrandale laiali laotatud sibulaid ja seemnetutsakuid.
Tundsin ennast seal kui Alice Imedemaal🤸♀️.
Pidin liikuma ettevaatlikult, sest kuivama sätitud pisikesed seemned ei tohtinud mõne kohmaka liigutuse pärast segamini minna. Mõni täispikk õitsev peenravagu oleks muidugi köögiviljarivis olnuks kena küll, aga... seemned läksid põllule, sest toitu kasvatati salve, ikka selleks, et oleks mida panna lauale. Midagi juhuse hooleks siin jätta ei saanud.🥕🧅
Imedemaa Alice veel seepärast, et lapsena elavndas fantaasiat need imepisikesed seemnekesed, mis kasvasid varsti jälle suurteks taimedeks. Jagades siis rõõmu esimese värske näol varasuvel ning ootust sügisesele saagile. Kindlustunnet, mida ja palju on talvele vastuminnes varudeks panna.
Ja nii ma võisingi vahel tunde seal pööningualusel silmitseda ja unistada oma lapse mõtteid sellel hetkel veel ülepea kõrguvatest porgandi õisikutest ja hernelabürintidest, millesse taimede kolletamise aegu enam seiklema ja sobrama minna ei tohtinud.
Täna räägitakse palju toiduturvalisusest. Vanavanematel oli sellega kõik paigas. Lõikasid seda, mida külvasid ja siis jälle vastupidi. Pealtnäha nii lihtsal põhimõttel meie toiduturvalisuses tegelikult seisnebki?
Pärandsortide kasvatamine
erinevalt tänapäeva hübriidsortidest, on need arenenud pika aja jooksul vastasmõjus kohaliku kliima, mulla ja inimeste valikutega.
Pärandsordid on toiduturvalisuse seisukohalt kriitilise tähtsusega vara, sest need moodustavad meie geneetilise reservi.
See on midagi nii lihtsat, mis mõned kümnendid tagasi oli maal täiesti tavaline elu. Samasugune lihtne teadmine nagu näiteks, et parima maitseelamuse annab värskelt valminud toit.
Sama vägevalt, kui armastan toidu tegemist, olen alati armastanud ka seda kasvatamise protsessi.
Mul on tohutult vedanud, elu on andnud võimaluse jagada ennast inimesega, kes naudib kõike seda sama palju.
Oleme unistanud aegade algusest paigast, kus meie tegemistes on tagaaias kasvamas värske aiakraam, millega kostitada ennast kui ka külalisi. Unistama peab ja unistused on täitumiseks.
Sellel aastal külvame oma aeda palju pärandsorte ja ise võetud seemneid. Õige pea kutsume ka teid sellest osa saama. See on põnev maailm, läbi mille liikuda toiduteos.
🌱
Aga seniks.
Kui homme meie juurde ei jõua, kuid muidu plaanid tegemata, siis tasuks oma sammud seada Jõgevale. Seal toimuv Seemnefestival , tutvustab laiemalt Eestis aretatud kartuli- ja köögiviljasorte, pakub võimalust oma ala asjatundjatelt aiandusnõu küsida ning kasulikke aiapidamisnippe saada.
Sealt on muuseas võimalik ka endale Vanaema Aed seemneid varuda ning ära unusta siis uueks aastaks ise seemneid külvamiseks võtta. ;)
***
Viimane aasta on andnud elus ohtralt sidruneid, rohkem kui neid veeklaasi jõuaks pigistada. Mis siis ikka, teeme osadest näiteks kreeme ja lisame koogile? Et ikka oleks magus! 🙃 See on teinud elus kohustuslikus korras mõttepause, et mis moodi edasi. Kuidas ennast elutervelt ettevõtmistes jagada, areneda oma tegemistes ja hoida vaim ergas, isegi kui vahel kere tõrgub ja järgi ei tule. 🤭
Üks on kindel, põnev elu aiamaal, vanaema moodi toidutegu ja armastus looga asjade järele sütitab ja hoiab meid põnevatel radadel.
